Betoonhingede aegu
lühiromaan
Koduigatsusest jutustav lugu jäädvustab ajastut, mis jääb järjest enam seljataha. Tegelasteks on neli meest, kes teenivad võõrtöölistena leiba Soome betoonitehases. Raamatu tegevus algab augustis taasiseseisvumispäeva paiku ning kulgeb läbi sügise ja talve kevadesse, jaanipäeva ootusesse.
Eks-sportlane Roland Haapsalust, haritlane Igor Jõhvist, eks-meremees Eevald Kallastelt ja tööline Sven Saaremaalt jõuavad otsusele naasta siiski kodumaale. Koduteel suunduvad nad esmalt Pikakari randa ja seejärel siirdub peategelane Eestimaa südamesse, sihtkohaks Adavere.
Eks-sportlane Roland Haapsalust, haritlane Igor Jõhvist, eks-meremees Eevald Kallastelt ja tööline Sven Saaremaalt jõuavad otsusele naasta siiski kodumaale. Koduteel suunduvad nad esmalt Pikakari randa ja seejärel siirdub peategelane Eestimaa südamesse, sihtkohaks Adavere.
Raamatu ja kaanemaali autor: S. M. Rattiste
Toimetaja: Jan Kaus
Kirjastus Hea Tegu, 2019
144 lk, kõvakaaneline
ISBN 9789949581955
Toimetaja: Jan Kaus
Kirjastus Hea Tegu, 2019
144 lk, kõvakaaneline
ISBN 9789949581955
See ühe ajastu ballaad on pühendatud kõigile, kes julgenud otsustada.
See ühe ajastu ballaad on pühendatud kõigile, kes julgenud otsustada.
Toimetaja saatesõna
Saateks
Mäletan 1980. aastate lõpust, oma kooliajast, kuidas pool meie klassist käis Soomes. See oli toona suursündmus. Mina minna ei saanud. Asi selles, et kasvasin üles Soome televisiooni saatel. Olen praeguseks tõlkinud omajagu soome kirjandust, kuid mu keeleoskus on pärit lapsepõlves vahitud Soome televisoonist. Suhe Soomega oli toona paradoksaalne – geograafiliselt lähedal, kultuuriliselt kaugel. Televisioon muutis selle koha ühtaegu kombatavaks ja unenäoliseks. Juhtus nii, et keskkooli ajal löödi meie klass ühe valikkursuse tarvis kaheks, oli valida kahe lisaaine – ajakirjanduse ja soome keele vahel. Otsustasin ajakirjanduse kasuks, sest polnud nagu mõtet õppida keelt, mida juba enam-vähem oskasin. Siis aga kutsuti soome keelt õppivad klassikaaslased paariks päevaks Soome. Mäletan, kuidas neid kadestasin – nad said sõita kättesaamatusse kaugusse, siseneda muinasjuttu.
Kolmkümmend aastat hiljem on olukord sootuks teine. Mitte ainult isiklikus plaanis, tõsiasjas, et mu geograafiline taju on nende aastakümnete jooksul sügavalt muutunud: saabudes lennukiga Vantaa lennujaama, valdab mind seal kodutunne. Helsingi kesklinn on kümneid kordi läbi jalutatud, on isegi juhtunud, et olen juhatanud kohalikele teed. Aga muutus on ka üldine, tervet Eesti ühiskonda mõjutav – seda käsitleb S. M. Rattiste lühiromaan „Betoonhingede aegu“. Sõites mõne pühapäevaõhtuse kruiisilaevaga Helsingist Tallinna, võib tendentsi oma silmaga kogeda. Muutus, kümnete tuhandete eestlaste pidev seotus Soomega, on imbunud lausa meie keelekasutusse – mütoloogilise kangelase pärisnimest on ühtaegu saanud põhjanaabrite juures tööl käivate eestlaste liiginimetus. Praeguse aja kalevipoegade reisimisest on romantika ammu välja nõrutatud, Soome ei minda enam maailma avastama, vaid ellu jääma. Seda liikumist ei saagi vist enam nimetada reisimiseks, liiga selgelt on see kasvanud kokku Soomes tööl käivate inimeste argieluga.
„Betoonhingede aegu“ kirjeldab selle hoovuse mikrokosmost, näitab ellujäämise igapäeva, vaatleb eestlaskonna hajumise teemat toimuva keskmest, rohujuuretasandilt, nelja kalevipoja omavahelises suhteväljas. See raamat on poeetiline lisandus statistikale, arvud saavad endale näod, nimed ja hääled, üks isiklik lugu ütleb rohkem kui tuhat artiklit. Tõsi, romaani teema ja selle käsitlus on küll olmelised, kirjaniku käsi püsib kindlalt elu pulsil, ent finaal annab mõista, et kui kodust lahkumises pole enam midagi ülendavat, võib seda leida hoopis tagasitulekust. „Betoonhingede aegu“ on lugu meestest, kes asuvad (taas)avastama oma kodumaad.
Jan Kaus
Mäletan 1980. aastate lõpust, oma kooliajast, kuidas pool meie klassist käis Soomes. See oli toona suursündmus. Mina minna ei saanud. Asi selles, et kasvasin üles Soome televisiooni saatel. Olen praeguseks tõlkinud omajagu soome kirjandust, kuid mu keeleoskus on pärit lapsepõlves vahitud Soome televisoonist. Suhe Soomega oli toona paradoksaalne – geograafiliselt lähedal, kultuuriliselt kaugel. Televisioon muutis selle koha ühtaegu kombatavaks ja unenäoliseks. Juhtus nii, et keskkooli ajal löödi meie klass ühe valikkursuse tarvis kaheks, oli valida kahe lisaaine – ajakirjanduse ja soome keele vahel. Otsustasin ajakirjanduse kasuks, sest polnud nagu mõtet õppida keelt, mida juba enam-vähem oskasin. Siis aga kutsuti soome keelt õppivad klassikaaslased paariks päevaks Soome. Mäletan, kuidas neid kadestasin – nad said sõita kättesaamatusse kaugusse, siseneda muinasjuttu.
Kolmkümmend aastat hiljem on olukord sootuks teine. Mitte ainult isiklikus plaanis, tõsiasjas, et mu geograafiline taju on nende aastakümnete jooksul sügavalt muutunud: saabudes lennukiga Vantaa lennujaama, valdab mind seal kodutunne. Helsingi kesklinn on kümneid kordi läbi jalutatud, on isegi juhtunud, et olen juhatanud kohalikele teed. Aga muutus on ka üldine, tervet Eesti ühiskonda mõjutav – seda käsitleb S. M. Rattiste lühiromaan „Betoonhingede aegu“. Sõites mõne pühapäevaõhtuse kruiisilaevaga Helsingist Tallinna, võib tendentsi oma silmaga kogeda. Muutus, kümnete tuhandete eestlaste pidev seotus Soomega, on imbunud lausa meie keelekasutusse – mütoloogilise kangelase pärisnimest on ühtaegu saanud põhjanaabrite juures tööl käivate eestlaste liiginimetus. Praeguse aja kalevipoegade reisimisest on romantika ammu välja nõrutatud, Soome ei minda enam maailma avastama, vaid ellu jääma. Seda liikumist ei saagi vist enam nimetada reisimiseks, liiga selgelt on see kasvanud kokku Soomes tööl käivate inimeste argieluga.
„Betoonhingede aegu“ kirjeldab selle hoovuse mikrokosmost, näitab ellujäämise igapäeva, vaatleb eestlaskonna hajumise teemat toimuva keskmest, rohujuuretasandilt, nelja kalevipoja omavahelises suhteväljas. See raamat on poeetiline lisandus statistikale, arvud saavad endale näod, nimed ja hääled, üks isiklik lugu ütleb rohkem kui tuhat artiklit. Tõsi, romaani teema ja selle käsitlus on küll olmelised, kirjaniku käsi püsib kindlalt elu pulsil, ent finaal annab mõista, et kui kodust lahkumises pole enam midagi ülendavat, võib seda leida hoopis tagasitulekust. „Betoonhingede aegu“ on lugu meestest, kes asuvad (taas)avastama oma kodumaad.
Jan Kaus
Lugejakirjad
Lugejakiri 18.08.19
Lugesin „Betoonhinged“ suvel paari päevaga läbi. See on üks meeleolukas lugemine, muhedate meestejuttudega. Minu jaoks ilmestas olukorda veel see, et samal ajal käisime suurejoonelises pulmas, kus üle poole seltskonnast oli Soomes töölkäijaid. Hommikusöögilauas lugesin raamatut ja ootasin oma autotäie kogunemist.
Siis, kui soengud lahti kammitud ning pidulikke riideid asendas igapäevane, koorusid inimesed oma olemuselt valla ja olin tunnistajaks ka stseenile, kus tõesti mehe palk laekub naise arvele ja naine omab peaaegu et kontrolli, kas mehel üldse laevapiletiks raha jätkub. Noorpaar elab juba aastaid Soomes, naine kasvatab lapsi ja mees käib tööl. Peig pihtis koduigatsusest ja mina oma toostis soovisin, et ühel päeval nad ikkagi tagasi tuleksid. Hästi palju mõtteid ja paralleele tekkis.
Piret S. G.
Lugesin „Betoonhinged“ suvel paari päevaga läbi. See on üks meeleolukas lugemine, muhedate meestejuttudega. Minu jaoks ilmestas olukorda veel see, et samal ajal käisime suurejoonelises pulmas, kus üle poole seltskonnast oli Soomes töölkäijaid. Hommikusöögilauas lugesin raamatut ja ootasin oma autotäie kogunemist.
Siis, kui soengud lahti kammitud ning pidulikke riideid asendas igapäevane, koorusid inimesed oma olemuselt valla ja olin tunnistajaks ka stseenile, kus tõesti mehe palk laekub naise arvele ja naine omab peaaegu et kontrolli, kas mehel üldse laevapiletiks raha jätkub. Noorpaar elab juba aastaid Soomes, naine kasvatab lapsi ja mees käib tööl. Peig pihtis koduigatsusest ja mina oma toostis soovisin, et ühel päeval nad ikkagi tagasi tuleksid. Hästi palju mõtteid ja paralleele tekkis.
Piret S. G.
Blogipostitus 23.08.2019
Algselt näidendiks (ja see on arusaadav esimestest lehekülgedest alates) kirjutatud teos kirjeldab läbi tegelaste tihedate dialoogide kitsal üüripinnal elavate võõrtööliste igatsusi, lootust ja otsinguid parema järele – olgu selleks siis raha, suhted või meelerahu. Tegelastel on oma prototüübid, küll miksitud ja täiendatud, aga arvata, asjaosalistele endile äratuntavad. Aastakümneid lahe põhjakaldal suuremaid ja väiksemaid tööotsi teinuna võin kinnitada, et töömeeste elu niimoodi käibki – kel pisut kehvemini, kel märksa paremini, aga täitumatute unistuste palett on igaühel.
Esimesel lugemisel jäävad paljud allhoovused ja ütlematajätmiste taha peitunud nüansid tähelepanuta ja tore on ülelugemisel asjaosaliste peas värskema pilguga ringi vaadata. Kui millegi üle nuriseda, siis tööst – mille pärast ju mehed õigupoolest Soome läinud ongi – on üsna pealiskaudselt üle libisetud, aga see on ka arusaadav – näidendis elavat ehitustööd kujutada oleks keeruline ja ka tarbetu.
Raamatu viimane peatükk jättis mulle küll mulje, et sel teemal peaks järg tulema – sest iga lõpp on millegi algus:)
Keda huvitab pisut sügavam lugemine eestlaste tööelust Soomes, siis eile raamatukogu visiteerides leidsin "Betoonhinged..." värske kirjanduse riiulilt.
Lendav Konn
Algselt näidendiks (ja see on arusaadav esimestest lehekülgedest alates) kirjutatud teos kirjeldab läbi tegelaste tihedate dialoogide kitsal üüripinnal elavate võõrtööliste igatsusi, lootust ja otsinguid parema järele – olgu selleks siis raha, suhted või meelerahu. Tegelastel on oma prototüübid, küll miksitud ja täiendatud, aga arvata, asjaosalistele endile äratuntavad. Aastakümneid lahe põhjakaldal suuremaid ja väiksemaid tööotsi teinuna võin kinnitada, et töömeeste elu niimoodi käibki – kel pisut kehvemini, kel märksa paremini, aga täitumatute unistuste palett on igaühel.
Esimesel lugemisel jäävad paljud allhoovused ja ütlematajätmiste taha peitunud nüansid tähelepanuta ja tore on ülelugemisel asjaosaliste peas värskema pilguga ringi vaadata. Kui millegi üle nuriseda, siis tööst – mille pärast ju mehed õigupoolest Soome läinud ongi – on üsna pealiskaudselt üle libisetud, aga see on ka arusaadav – näidendis elavat ehitustööd kujutada oleks keeruline ja ka tarbetu.
Raamatu viimane peatükk jättis mulle küll mulje, et sel teemal peaks järg tulema – sest iga lõpp on millegi algus:)
Keda huvitab pisut sügavam lugemine eestlaste tööelust Soomes, siis eile raamatukogu visiteerides leidsin "Betoonhinged..." värske kirjanduse riiulilt.
Lendav Konn
Autorilt
Päris elust ja prototüüpide muljetest inspireeritud loo „Betoonhingede aegu" kirjutasin algselt näidendiks, mis valiti 2017. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse laureaatide hulka. Žürii tõstis esile teksti sooja ja elujaatavat tooni, näidend on teatrirahva jaoks talletatud ETA andmebaasi.
Jõudmaks enda kirjutatud looga otse inimesteni, kirjutasin näidendi põhjal samanimelise lühiromaani ja maalisin raamatu jaoks kaanepildi. Raamat „Betoonhingede aegu" on pälvinud tunnustuse: KULKA kirjanduse sihtkapitali soovitusi 2019.
Siiri Metsamägi / S. M. Rattiste
Päris elust ja prototüüpide muljetest inspireeritud loo „Betoonhingede aegu" kirjutasin algselt näidendiks, mis valiti 2017. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse laureaatide hulka. Žürii tõstis esile teksti sooja ja elujaatavat tooni, näidend on teatrirahva jaoks talletatud ETA andmebaasi.
Jõudmaks enda kirjutatud looga otse inimesteni, kirjutasin näidendi põhjal samanimelise lühiromaani ja maalisin raamatu jaoks kaanepildi. Raamat „Betoonhingede aegu" on pälvinud tunnustuse: KULKA kirjanduse sihtkapitali soovitusi 2019.
Siiri Metsamägi / S. M. Rattiste
„Sisseväljavaade", akrüül lõuendil, 2019, autori kogus
„Tee, kuidas süda kutsub", õli lõuendil, 2013, erakogus
